pikalt pole minust kuulda olnud

ja väga palju sporti ei ole vahepeal teinudki.

Üks kord sai vollet mängitud suht külma ja tuulise ilmaga, ja järgmisel päeval nina luristatud. Kaks korda sai jooksmas käidud, ükskord koos Märdi ja tema viimase Tartu 9-10 km'ise jooksuga ning teinekord üksi nii 8-9 km. Mõlemal korral sai Emajõe rannas natukene jõudu katsutud, aga mitte midagi erilist, kuid siiski väikest mainimist väärt.

nädalavahetus spordis

sporti otseselt ei teinud, aga see veel ei tähenda, et füüsilise koormusega kokku ei puutunud. Laupäeval sai üks poolteist tundi kartulimaad kaevatud ning vagude ajamisel adra eest hobuseks oldud. Kuigi tuul puhus ja ilm ei tundunudki päikesevõtuks nii sobilik, siis turi sai piisavalt punetama aetud.
Pühapäeval sai vastukaaluks pea kaks tundi koos Railiga Pärnu peal ratastega tuuritatud ning üle vaadatud Pärnu arengut. Mõnus! Ja vahva, et Pärnu areneb jõudsalt, seda on eriti märgata siis, kui pikka aega Pärnust eemal olla!

volle vol2

Täna siis jälle sai vollet mängitud, same seltskond, kes eelmine kordki oli. Ainult seekord ei jõudnud 2 ringi läbi mängida, kuna ma väsisin ära. 5 geimi siis seekord.
2 võitu tuli, mõlemad koos Märdiga.
Kaotuse põhjusi peaks otsima:
- väsimus, mis andis tugeva hoobi platsil liikumisele.
- madal võrk ehk vastased olid ründes teravad.

tartu maratonist

vot ei lähe, murran oma lubadust
põhjusi on mitmeid:
- kaevan parem suvilas maad
- transpordiga on probleeme
- jäin registreerimisega hiljaks ja neli sotti ei raatsi 23 km eest küll välja käia;
ja 10 km ei paku pinget. Pigem investeerin need 400 eeku koormusuuringuteks. Luban, et homme panen aja kinni.

ei olegi ainuke vigane sportlane ...

... vaid vana Roosna on ka. See tähendab, et tänane sport piirdus 7-8 km jookusga, misjärel otsustasime Märdi hüppeliigese valu vaigistada tagasi kõndimisega. Seega jäi ära ka plaan Emajõe rannas volles võitjatele vastu astuda (Pähn ja Rikberg olid trenni tegemas). Tundub, et mida rohkem trenni teha, seda paremaks vorm ja enesetunne läheb. Pulss oli täna juba 24. Kaalule ei ole ammu astunud, peaks Geale külla minema. Või siis täna mõtlesin, et teeks koormusuuringu ära ja saaks end läbi ja lõhki testitud. Aga siis vaatasin, et nad, kuramused, tahavad pooleteisetunni eest saada üle tuhande krooni. Peab veel mõtlema, kas selline investeering tasub ära. Aga usun, et pigem lähen, kui ei lähe.

Eesti parimad võrgu(pingu)tajad

Eile kutsus Märt vollet mängima, nii ma siis Pärnusse ei jõudnudki-jõuagi.

Kaks tundi sai Märdi, Raua ja Taneliga vollet Emajõe rannas mängitud.
6 geimi ehk kaks ringi kõik kõigiga läbi.

Saldoks jäi: esimesest ringist 3 võitu (Märt lausus enne esimese ringi viimast mängu, et nüüd selgub, kas Mirko on kõige tugevam või Tanel kõige nõrgem), teises tekkis väsimus ja alguses ka pingelangus. Sealt tuli ainult üks võit koos Märdiga. Märt võttiski viimasest ringist 3 võitu: kohe näha, et Pärnu poisid, kes ikka vollet mänginud.

Kuna kohale jõudsin umbes tund aega varem kui teised, siis maha sai tõmmatud ka parimad piirid, mida ma kunagi olen tõmmanud. Nii sirgeid ja täpseid pole ma enne teinud. Ja samuti sai koostöös Märdiga jälle tõestatud, et tiitel "Eesti parimad võrgu(pingu)tajad" kuulub meile. Pingul võrk oli nagu kolmas mängija platsil.

pulsomeeter

kel on kogemusi pulsomeetri kasutamisest, siis ootan huviga Teie kogemusi ja soovitusi.
Plaan endale üks muretseda.

jalad liiguvad jälle

eile sai siis proovitud jalgade töökindlust.
Töötavad!

distants
1 km jooksu - 1 km jalutust - 8 km jooksu - 2 kilomeetrit pealekõndi
ehk siis hakkasin ühikast jänese raja poole jooksma.
Tegin väikese sissejuhatava jooksu, aga tundsin, et asfalt pole vist õige koht soojendamiseks. Nii ma siis jalutasingi Emajõe randa ja jooksin 4 km mööda jõeäärt. Suutsin üksi joostes end suht tagasi hoida: pulss tõusis 28-ni, aga taastumine tundub hea olevat, sest 3-4 minuti pärast oli langenud see 21-ni. Lugesin eile spordifoorumitest treeningmetoodikast ja pulsi järgi treenimisest ning sellest, et pulss sõltu ikkagi iga inimese füsioloogiast. Äkki peaks spordiarsti juures ära käima ja oma max pulsi hing aeroobse läve laskma ära mõõta; siis hea kindel tunne trenni teha.

Tagasi joostes võtsin siiski natukene tempot veel maha ja lõpetasin 26-se pulsiga. Jänese rajal tunnen puudust sellest, et kuskil ei ole võimalik janu kustutada. Mis me siin mõnest müügiputkast räägime, jummala hea oleks, kui saaks kraanist vettki.

võtsin heade inimeste nõu kuulda ...

... ja jätsin Viljandisse minemata. Et mitte tervet suve endal tuksi keerata. Parem karta, kui kahetseda.

Reedel mõtlesin, et teen koduses Pärnus trenni ja meenutan vanu häid aegu, kuis vana Roosnaga sai jooksmas käidud.

Peaaegu mõtlemiseks see jäigi:
esimesed poolteist kilomeetrit (kuni sillani) olid väga mõnusad, aga järgmised 500 meetrit teatrini piinavalt valusad: säärelihased tõmbusid krampi ning sääreluu ümbrised hakkasid samuti valu tegema.

Edasi sai siis jalutatud ja loodetud, et kohe-kohe läheb valu üle. Ega ei läinud küll, alles pärast Sami putkast ostetud spordijooki hakkasid jalad korda saama, talutavaks said need aga pärast pehmel rannaliival kõmpimist.

Mõtlesin endamisi, et millest küll see valu.
- kõva pinnas (asfalt)
- vedelikupuudus (lihaskrambid kadusid pärast spordijoogi manustamist (aga kas see mõjub nii kiiresti?) ja luuümmbrise valu vandenõuteooria: lihaskrampide valu siirdus üle luu ümbristele? loodan, et see nii on, siis saab vähemalt jooksmas käia)
- Ultra geli kõrvalmõju (sest mina pole 2-nädalase kuuri tulemusi veel näinud, pigem vastupidi: raksud on läinud kõvemaks ja tihedamaks)

Õhtul aga sai Raili häid nõuandeid kuulda võetud ja Viljandisse minekule kriipis peale tõmmatud. Eks Raili teab, mida räägib, tal endal sama hirm luuümbrise põletiku ees.

Niisiis sai treeningplaan ümber vaadatud:
Laupäeval kerge pooletunnine jõutrenn ehk kolm tonni briketti sai kambakesi ära laotud.

Pühapäeval sai koos Railiga Rabas ujumas käidud.
Umbes-täpselt tund aega ja 800 meetrit, Raili suutis muidugi poole rohkem.

Iseenesest mulle ujuda ei meeldi, tähendab meeldiks, kui oskaks tehniliselt õigetsi ujuda. Eks kunagi (pärast järgmist ujumiskorda) pikemalt sellest, mis on suurimad vead ujumisel.

P.S iga kord uuesti kirjutades muutub teksti rakurss; nuttes tagasi neid ilusaid sõnamänge, mis eelmise kahe tekstiga kaduma läksid.

kaks korda olen kirjutanud ...

... mis vahepeal treeningpõllul juhtunud, aga mõlemal korral on blogger kala pannud ja maas olnud - nii et miskit näha ei saa.
Vaatan ja mõtlen, kas viitsin veel kolmandatki korda oma mõtteid kirja panna.