võtsin heade inimeste nõu kuulda ...

... ja jätsin Viljandisse minemata. Et mitte tervet suve endal tuksi keerata. Parem karta, kui kahetseda.

Reedel mõtlesin, et teen koduses Pärnus trenni ja meenutan vanu häid aegu, kuis vana Roosnaga sai jooksmas käidud.

Peaaegu mõtlemiseks see jäigi:
esimesed poolteist kilomeetrit (kuni sillani) olid väga mõnusad, aga järgmised 500 meetrit teatrini piinavalt valusad: säärelihased tõmbusid krampi ning sääreluu ümbrised hakkasid samuti valu tegema.

Edasi sai siis jalutatud ja loodetud, et kohe-kohe läheb valu üle. Ega ei läinud küll, alles pärast Sami putkast ostetud spordijooki hakkasid jalad korda saama, talutavaks said need aga pärast pehmel rannaliival kõmpimist.

Mõtlesin endamisi, et millest küll see valu.
- kõva pinnas (asfalt)
- vedelikupuudus (lihaskrambid kadusid pärast spordijoogi manustamist (aga kas see mõjub nii kiiresti?) ja luuümmbrise valu vandenõuteooria: lihaskrampide valu siirdus üle luu ümbristele? loodan, et see nii on, siis saab vähemalt jooksmas käia)
- Ultra geli kõrvalmõju (sest mina pole 2-nädalase kuuri tulemusi veel näinud, pigem vastupidi: raksud on läinud kõvemaks ja tihedamaks)

Õhtul aga sai Raili häid nõuandeid kuulda võetud ja Viljandisse minekule kriipis peale tõmmatud. Eks Raili teab, mida räägib, tal endal sama hirm luuümbrise põletiku ees.

Niisiis sai treeningplaan ümber vaadatud:
Laupäeval kerge pooletunnine jõutrenn ehk kolm tonni briketti sai kambakesi ära laotud.

Pühapäeval sai koos Railiga Rabas ujumas käidud.
Umbes-täpselt tund aega ja 800 meetrit, Raili suutis muidugi poole rohkem.

Iseenesest mulle ujuda ei meeldi, tähendab meeldiks, kui oskaks tehniliselt õigetsi ujuda. Eks kunagi (pärast järgmist ujumiskorda) pikemalt sellest, mis on suurimad vead ujumisel.

P.S iga kord uuesti kirjutades muutub teksti rakurss; nuttes tagasi neid ilusaid sõnamänge, mis eelmise kahe tekstiga kaduma läksid.