Märdile
Puhtad faktid: eelsõidust edasi eelviimasena ajaga 3.11,6
Finaalis olin täpselt neli sekki aeglasem ja "loksusin" viimasena finišisse.
Nõrk, ma ütlen. Väga nõrk.
Aga kaeme siis lähemalt, mis juhtus.
Eile õhtul tegin kerge treeningu, et sõudeliigutusi meelde tuletada. 20 minutit, 200 kcali, pulsid 128-176. Ehk siis kõigepealt 2 km soojaks, võimlemine-venitamine ning ees ootasidki neli 100 meetrist kiiret lõiku 20 sekise pausi pealt. Siis läks kell kinni, lisaks võtsin ühe rahustuva ProEllixe kuuri jalgadele ja tegin veel kõhulihaseid samuti. Õhtul käisin peol, tarbisin vett ja näksisin samuti kergelt. Et oleks, mida hommikul kulutada. Enamus aega sai seal jalgel oldud, nii et järgmine kord enam seda viga enne võistlust ei tee.
Hommikul olin rohkem kui tund enne starti platsis, et soojaks end teha. Jooksin, sõudsin ja tegin ka kiiremaid liigutusi, mis pulsi üles viisid. Ja üllatuslikult ei tahtnud teine enam alla tulla. Üldsegi oli vist võistlusnärv sees ja pulss pidavalt oma 20+ lööki kõrgemal, kui oleks mitte-tööpäevast oodanud. Aa selle nimi on vist võistlusärevus? Soojenduse kell sai kinni löödud 47 minuti peal, 5oo kalorit, pulsid 137-184.
Vaatasin ära ka kaks eelmist sõitu, esimene oli nõrgima tasemega. Teises sõitis Emeri aja 3.10 millegagi, nii et eeldasin, et finaali peaks ma ikka suht kergelt minema. Niisiis ei olnud vajadust sõita kihlveo aeg üle kohe eelsõidus, vaid mõõduka pingutusega finaalikoht tagada.
Alustasingi siis tempoga 1.36-1.37 500 meetri peale, pool maad läks üllatavalt kiiresti ja avastasin, et olen omas sõidus 7. kohal ja tuleb pingutama hakata. Teises pooles pingutasin juba jõudsamalt tempoga alal 1.35, kui viimased 100-150 muutusid raskemaks, aga küllaltki ruttu sai asi läbi ja 5. jõudsin finišisse, 4. koht jäi 0.1 sekundi kaugusele (mis hetkeks tundus päris paha-paha, kuna nii napilt finaalist välja jääda oleks olnud kurb). 1000 meetrit oli siis distants, kui kallis lugeja seda enne ei teadnud. Pulsikella tabasin küll liiga hilja kinni panna, kuna oli tegemist hingamise taastamisega. 13 minutit, 200 kalorit, pulsid 165-198. Nii et eks ole näha, kuidas 3 minutit pingutust nõuab 10 minutit puhkust, et keskmine pulss ikka 165 minutile jääks. Aga 200 ikkagi maksiks kätte ei saa, see vist on sõudmise eripära. Isegi võistlusärevuses.
Neljandas sõidus olid minust kiiremad ainult 3 meest (üks neist samuti 0.1 sekise paremusega), nii et võis rahumeeli pesema ja koju puhkama minna. Ära minnes trehvasin ka Andrese ema Mallet, kes vana sõudjana kommenteeris mu tehnikat ja soovitas seljaga rohkem tööd teha.
Kodus tegin väikese uinaku ja olin samuti üle tunni enne starti kohal, et sooja teha. Algul mõtlesin, et kopeerin esimest soojendust, aga siis jätsin kiirema pikema pingutuse ära. Samas näitajad tulid väga identsed. 47 minutit, 500 kalorit (mõlemal korral oli täpne näit 534 kcali), pulsid 136-173. Kuigi teine soojendus tundus mulle sisutühjem. Proovisin Malle näpunäidete järgi kohendada oma sõidutehnikat, seljaga tõmbe lõpu faasis juurde anda. Piilusin kõrvalt ka Tõnu tõmbetehnikat. Tundsin, et oijah, funki annab küll.
Meeste finaali jälgides uurisin Mallelt ja Aarelt, miks küll maksimaalse ketta raskusega ei tõmmata, vaid kuuega. Aga nii pidavatki meestel võistlustel olevat. Mina olin oma eelsõidus ketta ikka 10 peale timminud, mõnusalt raskem tõmmata, ei saa sagedust nii kõrgeks ajada. Samuti kogu aeg trennis nii tehtud. Aga võtsin targemate nõu kuulda, kuna suurem kettaraskus on ainult soojenduse ajaks, mingit lisajõuefekti sealt ei tule, nii et miks end piinata. Samuti elasin häälekalt Tõnule kaasa ja pidasin lätlaste ühikooriga esimese võistluse ära. Energiat läks sinna parajalt, oleks vist pidanud ikka oma sõidu ettevalmistusele keskenduma. Õppetund edaspidiseks.
Finaali startisin esimeselt rajalt järgmiste mõtetega. Alustan kiiremini, nii 1.33-1.34 algtempo peaks küll lõpuni vastu pidama ehk lõpus küll langeb, aga selline taktika peaks tooma aja alla 3.10, millega võiks rahule jääda. Alustasingi niimoodi, alguskiiruses olin jällegi viimane, aga vaikselt ma tõusin, kuni poolel maal olin jõudnud 7-8 kohale, keskmine tempo 1.33.4, kui ma õigesti mäletan. Elu tundus veel ilus. Tõmbasin mõnusalt ka seljaga funki juurde ja sagedus tundus ka täitsa OK olevat. Aga kaua seda rõõmu ei olnud, umbes sada meetrit veel ja keskmine tempo oli 1.34, veel sada meetrit ja keskmine tempo 1.35,1. Matemaatikud võivad siin välja arvutada, mis olid mu vastavad 100 meetri keskmised tempod. Ühesõnaga olin ennast üle hinnanud ja ei kestnud välja sellist algtempot. Tehnika oli ka täielikult lagunenud, seljaga ei teinud miskit, Malle hüüdis eest, et jalad tööle paneksin, aga needki olid kui vett täis rasked puupakud all. Teadvustasin endale (vaadatetes hetke tõmbe kiirust ja 700 meetri keskmist, milles oli juba oma üle 2 sekine vahe sees), et kihlvedu ma enam ei võida, kui väga ma seda ka ei tahaks ega pingutaks. Nii ma siis langesin ka vaimselt, distants tundus ilmatuma pikk, ei suutnud end sundida pingutama maksimaalselt ja lasin jalgratturite keeles jala sirgeks ja nautisin tirri sõitmist. Ehk mu keskmine tõmbekiirus kukkus üle 1.44 kohati. Nii ma siis loksusingi finiši poole endas pettununa ega hoolinud enam lõpuajast.
5 minutit, 100 kalorit, pulsid 181-195. ja lõpus ei olnud läbi, s.t võhma poolest ei olnud, aint jalad olid rasked all.
Nõrk olen, väga nõrk.
Aga no mis teha, proovib järgmine kord uuesti. Aga siis püüaks neid vigu vältida, mis täna sai tehtud. Mõned said juba ülevapool mainitud, aga olulisemad toon eraldi välja
- sõuda tuleb eelnevalt rohkem, enne jõule tegin vist viimati korralikuma sõudmistrenni. Suusakihu oli pidevalt nõnda suur, et sõudmine kuidagimoodi ei mahtunud kalendrisse.
- Samuti tuleb proovida eelnevalt mitu korda sõuda 1000 meetrist distantsi, et oskaks jõuvarusid paremini hinnata. Praegu küll teadsin, et 1.33 algtempoga lõpuni vastu ei pea, samas et ärakukkumine nii suur on, tuli ülatusena.
- ära hakka võistluse käigus uut asja leiuatama-õppima. Oleks pidanud sõudma finaaliski sama tehnikaga, mida kogu aeg teinud olen ja sama raskusega, mis harjunud. Nii kiire kohaneja ma ka ei ole...
- sõudmistehnika tuleb õigemaks kohendada ja sisse harjutada
- rohkem tuleb keskenduda oma sõidule ja ettevalmistusele kui üldisele melule ümberringi
Praegu on küll suur-suur tahtmine lähiajal ikkagi endast see õige 1000 meetri potentsiaal välja sõita. Eks näis, mis saab.
Panen meenutuseks ka toitumise kirja:
- hommikul: juustu-muraka jogurt, 3 rosinaleiba pasteedi ja juustuga, mango-laimi smuuti.
- soojenduse ajal ja pärast eelsõitu: 1.5 liitri spordijooki, natukene vett.
- enne lõunauinakut juustu-muraka jogurt, peaaegu terve maasikamaitseline PROFX energiabatoon 24 gr valgu, 34 gr süsivesikute ja 9 gr rasvadega.
- pärast üle tunnist lõunauinakut sai samuti neid energiabatooni tükke söödud ja vett joodud.
- soojenduse ajal ja pärast finaalsõitu samuti 1.5 liitrit spordijooki, natukene vett
Söögiisu ei ole täna. Algul küll mõtlesin kahe sõidu ajal venna juurde pastat sööma minna, aga tundub et see puhkus oli parem idee. Söögiisu absoluutselt ei olnud, aga teadsin, et mingigi taastumise saavutamiseks tuleb enne uinakut süüa.
Õhtul ka ei olnud isu, aga jällegi mõtlesin, et taastumiseks tuleb süüa. Nii ma siis ohtralt vett olengi joonud ja 3 rosinaleiba pasteedi ja juustuga ära söönud.