2. nädal, 4. päev

Jube nälg oli täna hommikul, eks eilne ärajäänud õhtusöök maksa kätte. Samas kodune kaal näitas hommikust madalaimat numbrit - 111.5 kilo. Aga ega keha niimoodi piinata, varsti ei jõua enam trenni teha ja siis on kööga. Pool tundi tagasi sai seitsmeviljapuder topeltmoosiga hinge alla peidetud, taustaks saatmas astelpajumahla muusika teravamate ühe keedetud muna ja 3 viilu sepiku nootidega.

Lõunaks sai sammud seatud üle pika aja Madli sööklasse, kus nauditud ülelinna keedukartuleid heeringa-kodujuustsu kastmes (portsjoni hind 27.- muideks), kusjuures heeringat oli ikka palju ja hamba all oli tunda ehk isegi õunakuubikuid. Piima sai kõrvale joodud, sest pakuti ka legendaarset kringlit, mida Madli on kogu aeg reklaaminud, aga alles täna sai esimest korda mekitud. Ülihea oli; võiks isegi öelda, et kõige parem kringel, mis ma söönud olen. Ja tükk oli ilmatuma suur, no oma 2 tavalist kringlitükki, kui mitte isegi 3. Ja pakkuge palju see maksis? Ah? 7 krooni! Ei usu, jah!? 7 krooni, toonitan veelkord. Lõunalt tagasi tulles sai haaratud kaasa ka kohupiimakreem, mille ma kogemata maha pillasin, nii et sinna mu õhtusöök läkski. Õnneks pakkus üks töökaaslane kooki enne tööpäeva lõppu ja kuidas ma saan siis keelduda. Meil on tööl nii vahva seltskond ja mõnus sotsiaalne surve, et iga väiksema tähtpäeva puhul tuleb töökaaslastele kooki/torti/kommi/šokolaadi välja teha. Ja tehakse.

Lisaks jagas Diana veel tumedat šokolaadi kirssidega, millest ma ühe pisikese tüki keele alla pistsin. Kui Diana tahtis seda mulle rohkemgi jagada, siis Kristel lendas talle kohe peale: "Ei või ju, Mirkol on ju eesmärk!" Väga armas temast. Eks siin olid ka ta enda huvid mängus, ta meil ju suurim šokolaadisõber :) Hoia mul teinekordki silma peal, et ma šokolaadist eemale hoiduksin!


Tõesti, tööl on kiire, väga kiire, kuna lähen ju järgmisel nädala alguses väljamaale konverentsile luuslanki lööma. Nii et ei jõudnud kuidagi täna enne pool seitset ProEllixe kuurile, rabasin kontrollnumbreid kokku pannes. Vaevalt jõudsin jooksuga koju, kui juba mind peale haarati, et poole kaheksaks jõuda korvpalli mängima, advokaatidega. Tuli välja, et ainult üks advokaat oligi end kohale vedanud, seega mängisime ühe korvi all 3-on-3 ja koormus jäi natukene lahjaks. Oleks tahtnud ikka üle välja end hingetuks joosta. Aga need vähesedki korvpalli oskused, mis mul olid, hakkavad ära kaduma.

Nüüd olen siin ära nosinud oma 5 viimast kodust õunakest ja kaalun rõõmsalt end 112.2 kilo raskuseks. Not bad at all, aga normaalselt tuleb süüa!

P.S Facts of the day: Teisipäeval jõuti minu blogisse otsinguga 'lihapirukas kcal', milles ma olen googlis 5 hit, eile aga 'strateegilised mõõdud', kus on õnn olla madalaima poodiumikohal.