meenutusi

Panen siia lühidalt kirja oma lapsepõlve sporditegemised, siis nendel, kes mind lapsepõlvest ei tea, parem ülevaade, mis ja kuidas ma sporti haaratud olen. Kõik kommentaarid ja täpsustused on oodatud.

Kõige pealt pean ütlema, et looduse poolt olen ma suht andetu. Kõik, mis on saavutatud, on tulnud läbi raske töö ja suure tahtmise. Võrreldes vennaga, kellele on looduse poolt antud nii kiirust kui hüpet, siis mina olen suht aeglane ja kohmakas. Pöialiikuvus on ka pea olematu.

Aga asja kallale:
- esimese trenn oli vist male, kus ma regulaarselt käisin. Või siiski jalgpall, sest käisin neis mõlemais suht ühel ajal (male oli esimeses klassis, kui ma ei eksi, jalgpalliga alustasin vist suti varem). Igastahes mäletan seda, kuis ma sain Pärnumaa meistrivõistlustel males teise koha omas vanuseklassis (jube pettunud olin, et ei võitnud!), ja kuidas ma ootasin autasustamist. See venis ning ma hakkasin täiega tönnima, kuna pidin minema jalgpalli trenn, kuhu ma ei jõudnudki. Pärast seda sai mu malekarjäär otsa kah.

- Tormi jalgpalli trennid. Legendaarsed trennid, kus treener laste peale karjub väljaku ääres. Samast trenniseltskonnast on sirgunud Taavi Rähn, Kert "van der" Kütt ja Eesti jalgpalli jaoks kadunud võrratu ründepaar Mait Künnap - Kristjan Õuekallas. Jalgpallis saavutusi ei ole, tase oli/on olematu (eriti tehnika), aga kooli esindusse kuulusin sellegi poolest aeg-ajalt. Eredaim hetk ehk 5. klasside vaheliselt linnakatelt, kus ma lõin 6:4 "võiduvärava", mis oli ülikoba (suutsin vasaku jala varbaga toksata kastis palli, mis vaikselt veeres posti äärest võrku). Võitsime 6:5, kuna Algo suutis pillata sisse kahe jala vahelt kerge palli, mida ta püüdis. Mäng toimus lausvihmas Raeküla statkal, auhinnaks saime kõik ühe Pingviini jäätise, mille ma pärast linnast kätte nõudsin ja ära sõin. Lõdisesin, aga sõin. Ainuke tugevaim asi vutis on mul ehk peaga mäng. Meenub hetk kooli statkalt, kus õhtuti sai kooli ajal tihti vutti taga aetud. Ma ei mäleta , kes andis selle tsenderduse/karistuslöögi, paremalt äärelt keskväljalt, aga kastis olin ma nii osav, et suutsin selle peaga lükata vasakusse ristnurka. Ilusaim värav mu karjääris.

- Bridž. Lõpetasin bridži oma karjääri kõrghetkel. Panin oma esimese paarika kinni mingise tohutu hea maksiga, kuigi pakkuda ja välja mängida ei osanud. Ajasin paberitest järge. Samuti mängisin mingit turniiri Sindis vist, ei mäleta kuidas läks. Loobusin, kuna mängiti esmaspäeviti Atlantika baaris, mis oli suitsune ja aina võeti viina. Mina olin siis 10aastane. Ei olnud see elustiil kutsuv. Isa on mul muideks mitmekordne Eesti meister bridžis ja tituleeritud endise Liidu territooriumi parimaks kohtunikuks, kes seda veel ei tea.

- Sõudmine. Käisin vist algklassides pea kaks aastat. Kevadest järgmised sügiseni. Siis jätsin katki, kuna sain trenni minnes Rohelisel tänaval koeralt pureda. Nii tõsiselt et ei julgend enam üksinda trenni minna. Kahju on sellest, kuna usun ise, et see ala oleks mulle hästi sobinud. Veetunnetus oli mul väga hea. Kaks suve läbi veel olles (nii ühesel kui kahesel) ei käinud ma kordagi ümber, kuigi kartsin seda väga, kuna ujuda ma eriti ei osanud (ega oska praegugi eriti). See mitte ümberkäimine oli ikka fenomenaalne, kuna ikka iga trenn juhtus, et keegi oli oma paadi kummuli keerandu ja hulpis vees. Varalahkunud Märt Lelle pundis olin, trennikaaslasteks näiteks Tõnu Endrekson, Vahur Mäe jt. Usun, et oleksin olnud vähemalt Eesti tasemel korralik sõudja. Pärastine areng näitas, et minust sai pikk poiss, käte siruulatus on suur, samuti vastupidavust ja jõudu. Kahju on, et sõudmisest nii kergekäeliselt loobusin. Vanaemagi oli mul kõva sõudja, Liidu teine kaheksases (või oli see neljane?). Mäletan hästi ka neid kordi, kus tegime sügisel/talvel üldkehalist ettevalmistust. Jooksmiseks rajasime Niiduparki treeneri eestvedamisel tsipa peale 1 kilomeetrise ringi, kus tõus tõusu otsa. Kes Niidu metsa teab, siis see seal suht tasane. Aga Märt Lelle otsis välja sellise rajajupi, mis oli ikka killer. Alguses me kõik puhastasime seda võsast, kaevasime ja tasandasime. Mõnus rada oli. Peakski minema üks nädalavahetus ja meenutama seal raja peal vanu häid aegu. Teiseks baaslaagriks oli sõudjate sisehall, kus siis jõumasinad ning ka sisebassein paadiga. Seal tegin siis esimest korda tutvust ka jõutrenniga. Ei tea kas see hall veel alles ja töökorras?

- Peotants. Terve algklasside aja tegime peotantsu, kolmapäeva hommikuti kaks tundi. Andetu olin. Kõik poisid meil klassis vihkasid seda. Isegi niipalju, et ükskord panime 5-minutilise vahetunni ajal end seestpoolt klassi luku taha. Pärast ei saanud enam lukku seest poolt lahti. Suur skandaal tuli. 5. klassis, kui klassid kokku pandi, käisime pool aastat ka rahvatantsus sama pundiga, kuna meie klassi uued poisid, kes seda algklasside ajal tegid tulid ära. Aga suur ülevaatus oli tulemas. Saime tundidest ära. Ega muu pärast ju seda tol ajal ei tehtudki. Polnud popp ala. Praegu tantsiks küll.

- Tennis. Kõige rohkem olen seda trenni teinud. 7 või 8 aastat. Eks tiivustust sain sellest, et see oli klassis meil väga popp. Mait, Viki, Lyane, Helar, Ragnar, mina. Mait Künnap oli põhikoolis mu pinginaaber. Esimene reketitki, Antelop, oli Maidu oma. Tennises arenesin aeglaselt võrreldes Helariga, kellega koos sai alustatud Piret Peebo juures. Võistlustel eriti ei käinud. Suurim/eredaim saavutus ehk üks Pärnu Tennisekooli hooaja avavõistlus, kus Eggert Meieriga paaris olles võitsime selle ära. Tol turniiril olin ma ülihea võrgus. Raul Kukk luges vist poolika ajal kokku, et ma lõin 35'st vollest maha/punktiks 34 lendpalli (võin numbrites eksida, aga 1 ma ainult eksisin, seda mäletan kindlalt). Tennist mängin siiamaani. Aktiivsed trennid lõppesid abituuriumi lõpus.

- Lauatennis. Helariga olime põhikoolis väga head sõbrad ja veetsin tema juures päris palju aega, ka igasuguseid pättusi tehes. Aga tal oli garaažis pinksilaud, mida siis ajaviiteks sai mängitud. Väga palju. Enamus mänge sain küll pähe, aga rebimine oli tihe.

- Võrkpall ja Pärnu ja suvi ja rand. Nii kaua kui mäletan, sai ikka suviti võrkpalli rannas toksitud. Tennisetrenn läbi ja sealt randa palli toksima. Ega alguses oskusi ei olnud, oli ainult mängulust. Keska ajal sai hakatud kolmapäeva õhtuti ka võrkpalli mängima. Sealt siis tekkis ka tutvus Pillu-Mellu, Airi ja Railiga. Siis tekkisid ka juba väikesed oskused. Ning mida aeg edasi, seda tihedamini on rannas ainult 2-2'ga vollet mängitud. Kvalitatiivse hüppe vollemängus olen teinud pärast ühinemist Hansa Spordiklubi volletreeningutega eelmisel sügisel, mida juhendab Laimonds Raudsepp.

- Korvpall. Reede õhtuti sai keska ajal koolis kossu mängitud, "vilistlastega". Seniajani, kui vähegi võimalik, reede õhtul poole seitsmeks Pärnu jõudes üritan sealt läbi käia ja palli patsutada. Koolide vahelistel 12. klassis mängisin keskpositsiooni, oma pikkuse tõttu. Ühisgümnaasiumi tiimis astus vastu Kristjan Kangur, kes ühe aasta oli Kalevis treenind/mängind. Korvi alla ei julgenud ta tulla minuga võitlema :P:D loopis aina kaugelt kolmese joone tagant.

- Ratas. Üheksandas klassi lõpus sain ma Bingo loto nurkade mängu võidu, suurusjärgus 1000 krooni, ja ostsin selle lisaraha eest kohe parema ratta, kui olin planeerinud. Scott Timber, sinist värvi. Sellega ma siis kärutasin 30-50 kilomeetrit päevas suviti. Ikka tenniseväljakud-rand-kodu ja nii mitu korda päevas. Iseenesest mul rattaga trenni teha ei meeldi, tundub tuim nühkimine. Niisama liikumiseks Pärnu suguses linnas või näiteks Pariisiga tutvumiseks, ideaalne, ma ütlen. Samas, praegu ehk kuluks üks pukk koju ära. Oleks hea õhtuti seda vändata ja telekat vaadata. Aga siis peaks endale teleka "sisse panema". Kellel on pakkuda pukki, odavalt!?

- Jõusaal. 10. klasssi hakkasin klassivend Argo eestkujul külastama äsjaavatud MaiSporti. Üle talve käisin seal, siis mingi hetk vajus ära. See oli ikka suur ettevõtmine, et Maisse minna. Pool tundi sinna, pool tundi tagasi, saalis samuti vähemalt 2 tundi või isegi rohkem koos saunatamisega. Aga sellest ajast on selged ka jõutreeningu põhialused, kuna sealne treener tegi asja lihtsaks ja selgeks.

- Jooksmine. Oi seda olen ma vist kõige rohkem teinud. Juba väikese poisina võtsime perekondlikult osa aastajooksu sarjast. 5 nädalased tsüklid suvel: kõigepealt Niidupargis 1.5 km, siis rannas 3 km ja kõige lõpuks Raeküla metsas 5 km. Lisaks veel kahe staadioni jooks ja igasugused muud kadrijooksud. Eriti läks jooksmine peale keska ajal. Siis sai koos Märdiga ja ilma jooksmas käidud. Suurim saavutus on koolidevahelistel kergejõustikuvõistlustel joostud 1500 meetrit ajaga 4.38 (sama kiirelt kui Erki Nool jooksis samal aastal oma parimas võistluses), millega saavutasin auhinnalise 3. koha. Viimased 600 meetrit läbisin õudsas peavalus, võitlesin hambad ristis, aga alla ka ei andnud. See terav peavalu oli müstiline, jooksis tagant kuklast ette välja. Kestis mitu nädalat pärast jooksugi. Arstid ei osanud seletust sellele leidagi. Kadus ise ära, õnneks pole hiljem tagasi tulnud. Ise arvan, et tingitud võis see olla suurest hapnikuvõlast. (samas ma võin eksida, kas see peavalu oli samal aastal kui ma 4.38 jooksin või aasta hiljem, kui ma jällegi kolmandaks tulin, aga kehvema ajaga).


- Lisaks veel sulgpall, mida keska ajal sai laupäeviti mitte-just-regulaarselt-aga-tihti koolis mängitud.

- Updated! Ema tuletas kommentaariumis meelde, et ujumas käisin kah. 1. klassis, kui ma ei eksi. Urmas Otiga koos. Läksin aga tipa-tapa Iire-memme juurest Tallinna mnt vanasse ujulasse. Mäletan seda, et õppisin vähemalt selili ujuma, paremini kui rinnuli. Aga enam ma selili ei oska, rinnuli ka solberdan rohkem vees. Katki jätsin selle talvel, kui keskkõrvapõletiku sain. Ja sealt vist saigi alguse mu igatalvine keskkõrvapõletik jaanuari lõpp, veebruari algus. Ja see ravivõimlemine, see ei olnud mingi trenn, 5 korda käisin, siis muutus tüütuks, ei paindunud ma kuskile ja laisk olin (olen siiamaani). Selg ja rüht on muidugi tuksis, aga pole hullu, tuleb vanadus, siis vähemalt midagigi teha (loe: kaevelda seljahädade üle) :D