5. nädal, 5. kuni 7. päev

Reedene plaan veel trenni teha ei läinud korda, see-eest keskendusin korralikult söögile.
Varahommikul pistsin nahka 2 banaani ja kohupiimakreemi, kui ma mäletan õigesti. Hiljem lisasin töö juures veel pudrugi, vist. Siis loovutasin pea pool kilo verd, mille taastamiseks jõin seal ära ka umbes liitri jagu mahla ja mõned küpsised. Lisaks paniks korraks ka pildi taskusse, kui kõik see pidu-ja-pillerkaar läbi oli. Päris huvitav/mõnus kogemus oli, kuidas vaikselt läheb silme eest ähmaseks ja siis äkki kõik toimetavad kibekiiresti su ümber ja tunnevad muret.

Lõunaks sõin ka midagi korralikku, aga mida, nagu eriti ei tule meelde. Midagi head oli see. Aa, päevapraad oli, äkki hakklihakapsahautis? Õhtusööki lürpisin juba kodus Pärnus, frikadellisuppi hapukoorega, kuidas siis muidu, ja juustuleiba kah kõrvale.

Riias sai kuuba vabaks joodud, pidasin siiski piiri ja ei tahtnud kaks korda päevas ka pilti eest ära lasta. Öö sai lõpetatud traditsiooniliselt kella neljase pelmeenidega. Pool kilo umbes. Seal oli siis keedetud vista gala ja jera gala ja miski lihaga veel, mis ei olnud ei kana ega lammas (sest need juba olid, kes läti keelt nii hästi ei tea) ja siis kõige peale neid kõige paremaid - praetud ja juustu täidisega. Lisaks peale siis juustu ja hapukoor. Ülihea, eriti see ülemine ots.

Hommik-lõuna sai väisatud Ai Karambas ja nauditud kanasalatit, jääteed, mis lauda tuues mainiti olevat Long Island Ice Tea, aga õnneks oli ikka see, mis tellisin. Mingine kook jäätisega ka, mis suurt tüli tekitas ja teenindaja välja vihastas, nii et ta järgmisi eestlasi keeldus teenindamast. Lõuna-õhtusöögiks sai mekitud sushit Kanukis, lõhe, tomati ja pikantse kastmega. Pikantne kaste pani mind kohati tõesti oigama ja tagaitsema koolasõõmu rummiga. Neid sai hiljem jällegi rohkem kui üks ära proovitud soojenduseks. Pidu läks edasi juba uues hiinakas, seal Valdemara peal Elizabetese ja Dzirnavu vahel. Sushi oli seegi kord rõõmustamas mu kõhtu, seekord hiidkrevettide ja kurgi ja millegi muuga. Sushi on ikka hää asi. Raikot peab ikka tänama, et seekordne läbisaamine ettekandjaga oli väga sujuv ja meile vastutulelik. Nii sai koola rummiga lauda serveeritud mõnusatest pooleliitristest pikkadest õllekannudest. Kohe mõnus oli rüübata. Öö lõppes jällegi pelmeenis, seekord olin targem ja võtsin ainult neid kõikse paremaid - praetud ja juustuga. Juustu ja hapukoorega. Seekord vähem kui pool kilo, aga noh, kell oli pea 2 tundi ka varajasem.

Pühapäev algas väikese võileivaga Statoilist, kanaliha ja mingit muud kraami oli aetud kahe kuiva teraleivaviilaka vahele. Aga kannatasin ära. Kodus sai juba maksakotlette kartulipudruga. Kaks korda sõin seda. Või oli isegi kolm korda, kes seda enam mäletab. Jogurtikooki sõin kah ja mekkisin pisikese tüki isegi mingit torti. Nii igaks juhuks. Õhtul Tallinnassse jõudes kartsin kaalule astuda, mingi +2 terendas sealt. 110.2 oli. Aga väsimus oli nõnna suur, et plaanitud pikk trenn jäi ära.