7. nädal, 4. päev

Nii. Kõige pealt elan viha välja. Trenni täna ei toimunudki. Pidime meie ilusasti-kenasti minema Qn'iga Harku ringile jooksma, aga võta näpust, õigemini võta telefonist, jäi minemata. Näpp s.t telefon ehk Qn'i mobla oli jäänud tööle, nagu selgus pärast põhjalikku juurdlust. Ja mina üritan lõputult talle helistada ja aina kutsub. Arusaadav, sest polnud ju seda näppu, mis vasta vajutaks. Nii ma siis passin kella kaheksani tööl ja teen aega parajaks niisama netti läbi lugedes, lootes aina, et Qn ükskord telefonist vastamata kõned avastab. Aga minu oma viga: mille pärast ma pidin võtma jooksuriided tööle kaasa, et otse töölt kella 7ks umbes jooksma minna. Oleks jõudnud ju ilusti koju ja logida vaikselt msni sisse, kus Qn oli mind ootamas ja teadet jätmas. Mis teha, kui tahan ikka kõike planeerida ja optimeerida ... tutkit nii tõeliseks äksioniks läheb. nujaj, Qn oleks võinud ju mulle orkutis skräpi jätta või blogisse teate jätta ... selle oleks ma ju vähemalt kättegi saand töö juures. Aga tagantjärele oleme me kõik targad, see pidavat olema veelgi suurem täppsiteadus kui raamatupidamine on!

jõusaali ka ei julenud minna aega parajaks tegema, sest kartsin, et muidu läheb liiga mahukaks trenn juba. ja ei taibanud ka neiu A'le helistada ja teda Qn'i asemel kaasa kutsumast. teine olevat kodus snäkke vihtunud süüa ja siis otsustanud, et saadud kalorid tuleb maha kulutada; podipumbas. Aga podipumpamine pole ikka see, mis jooksmine või muu aeroobne trenn. Kaal seal vaevalt, et langeb, pigem ikka tõuseb lihaste suurenemise teel, eriti kui podi veel pärast trenni valgulaksu kätte saab.

Jõudsingi sujuvalt otsaga söögini. Täna siis oli menüüs mitmevilja puder moosiga. Uus moos oli, selgelt oli eristatavad vaarika (seemne) tükid. Kutsutakse neid ikka vaarikaseemneteks või jah?
Topeltmoosiga, kuidas siis muidu. Teenindaja tahtis küll ühe lusikatäie panna, aga kukkusin siis ma kohe praegama, et kus sa sellega. Ikka topelt. Ja kuna vaarikane moos oli vedelam, siis noh, lusikale mahub seda vähem kah. Sest tavaliselt on neil ikka olnud selline džemmim moos ehk mingi paksendajaga paksemaks tehtud ühtlane kallerdise moodi ollus. Aga iseenest toogi on parem kui mittemidagi pudru peal. Astelpajumahla ka ja kaks viilu sepikut, kui õigesti mäletan.

Lõunaks sai siis end veetud peamajja sööma, kus ootas mind kauaigatsetud kartulipuder (seda meil IT-majas ei anta), mõnusalt pehmeks haudunud veisefilee ja ohtralt porgandisalatit. Hapupiima ka. Ses suhtes oli jällegi hea olla tagasi, et salatit saab oma käega võtta, nii et ma kuhjasin taldriku täis.

Samuti olin valmistunud hoolsalt ka õhtuseks trennieelseks söögikorraks ja varunud endale koguni 2 kohupiimakreemikest. Mõlemad pistsin pintslisse, aga vaat trenni ei tulnudki (vaata ülevaltpoolt, kui oled juba unustanud, miks trenni ei tulnudki). Nii ma siis istun siin ja tunne juba mitmendat päeva, noh mis mitmendat päeva, ikka igapäevane asi vast, kuidas tasapisi kõht annab märku oma pisikese näljatundega. Üks kord olen alla andnud ja juustu näksima läinud. Rohkem ei ole julgenud, sest kardan, et nii vähesega ma enam ei lepi. Sööks kasvõi külmkapi tühjaks. Õnneks ei tohiks seal palju asju sees olla. Jube hea on see, et külmkapp pea tühi on. Ei teki õhtuti kiusatust ja poes ei pea enam nii tihti käima ja raha jääb üle. Samas pahatihti juhtub, et poes käies arvestan ikka veel endiste söömiskommetega ja vean koju palju asju, mis olen sunnitud ära viskama. Näiteks pasteet läheb halvaks, kuna ma ei söö ju õhtuti enam ja millal ma siis veel kahe-kolme päeva jooksul jõuan seda süüa? Aga vaat, poes vaatan, et hea pasteet see selveri oma, igaks juhuks peaks ju külma kappi selle valmis varuma. Et nii tahaks süüa, aga tegelt ei söögi seda ära. On see nüüd hea või halb või jah?

Aga isu tuli küll nüüd peale. Peaks minema külmkapi kallale, kui mitte sööma, siis vaataks üle, mis mul seal on ja paneks siis kirja. Igaks juhuks kaalun end ära, et kui juhtungi pattu tegema, siis tean palju see patt maksis/kaalus. 106.6 kilo enne külma kapi kallale minemist.

Tagasi olen. Eluga. Võidukalt. Toitu puutumata. Õnnilten, Mirko!
Aga olgem ausad, kui te teaksite (olge valvel! kohe tuleb sellest juttu), mis seal kõike oli, siis te ei tahakski ehk seda süüa. Nõrganärvilistel, kehva seedimisega ja kergelt iiveldama kalduvatel inimestel paluks järgnevat mitte lugeda. Ilusaid unenägusid teile, armsad lugejad!

Edasi tuleb aga unejutt vakladest ja nälkjatest (vahemärkus/-soovitus: kuulake kreisiraadiot vahelduseks). No mitte päris, aga peaaegu:
- pool pakki beebiporgandeid, jäänukid esmaspäevast
- 4 juustumuraka jogurtit, sai ostetud suure hurraaga, kuna 3'l tähtajad alles mitme nädala pärast (mida nad küll sinna sisse panevad, et need nii kaua värsked seisavad, ah???), ühel esmaspäeval, aga see on ideaalseks õhtusöögiks enne Laimondsi trenni.
- 1 kohupiimakreem tähtajaga pühapäeval, tundub, et see tuleb homme nahka pista.
- võideks, umbes pool pakki, tähtaeg oli juba 06.11. Aga muidu maitseb hää veel leiva peal ja juustu all (viimati, kui proovisin, aga siis oli leib ka üle aja). Raili, kuidas tervisega on? Ei keeranud kõhtu lahti, kui eile seda leivale määrisid? Kui korras, siis kõlbab ehk edaspidigi. Jõuluks saab ehk selel pakiga ühele poole ;) Aga kumb on siis parem: kas paljude säilitusainetega jogurt või vähestega võideks, mis vanaks läinud. Kumba peaks eelistama? Paneks rõhu säilitusainetele / vanaks läinud asjadele ... ehk võib ka valida vanaks läinud jogurti ja paljude sälitusainetega võideks vahel?
- maskapasteete 2 pakki: üks avamata, 240 gr, 15.85 kr, kõblik kuni 14.11; teine peaaegu otsakorral, 118 gr, 8.75 kr, kõblik kuni 09.11
- juustu, umbes 1o0 grammi ehk järel, 7. jaanuar uues aastal. On, mida hoida.
- kodujuustu samuti 2 pakki (erinevad sordid): mõlemad avatud, aga õnneks pole palju enam järel - 20.11 ja 13.11
- haps: põhjas veel midagi oli, 04.11, no comments
- 4l ploomi ja 2l ananassi mahla. Kuupäevi ei vaadanud, kuna need säilivad oma pool aastat ikka.

Leivariiulil: Avamata poolik päts Jassi seemenleiba, 21.11, mõtlesin, et söön õhtuti mõned leivad, aga vot ei söönud. Aga iseenest on see veel söödav. Säilib kauem, eelmine küll säilis oma mitu päeva rohkem. Peaks vist koju Pärnu kaasa võtma selle homme.
Kuldne röstsai, üle poole alles, 11.11

Vuih, ma ütlen.

Tuleb tunnistada, et sellise külmkapi sisu peale mõeldes kaob söögiisu nagu niuhti. Kas nüüd nutta või naerda või jah? Peaks vist mitu asja tegema: kõigepealt välja viima hommikul vanaks läinud asjad ja siis poest süüa osta ainult neid, mida reaalselt ka ära süüa jõuan. Kaal jäi samaks. Punkt. Vahvaid unenägusid, mu armsad lugejad.