8. nädal, 4. kuni 6. päev

Tere, armsad blogi-, kaalu- ja minu sõbrad.
Olen siin teid oma mitu päeva hoidnud teadmatuses ja salatsenud oma kaaluga. Nüüd on aeg kõik patud üles tunnistda ja faktidele peale vaadata.

Neljapäeva hommikul oli plaan jõuda trenni, ei jõudnud. Ega see jõudmine poleks ka vist miskit muutnud, sest olulised sündmused toimusid päeva teises pooles. Alustasin päeva 105.2 kilo pealt ja lõpetasin 106.8 kiloga. Mis siis juhtus: et kõik ilusti üles tunnistada, tuleb ikkagi alustada söömisest, muud tegemised-muljed olid ainult vahepalaks.
Hommikuks ordaviljaputru topeltmoosiga ja astelpajumahl. Ei midagi erilist, armas lugeja oleks seda osanud isegi arvata. Lõunal jätkus söömine kana karrikastmega, ettenägelikult (sest teadsin, mis õhtul mind ees ootab) võtsin sinna kõrvale riisi ja porgandisalatit. Piima oli vist kah, samuti sepik ja leib; kes seda enam nii täpselt mäletab.

Aga siis läks lahti. Terve divisjon põrutati bussiga Kesk-Eestisse Esna mõisa. Pärast jalutuskäiku läbi lumise metsa kabelisse ja tagasi ning kitsede üle vaatamist ootaski ees kerge kehakinnitus. Kõikse pealt siis pakuti kuuma puljongit (küülikust, ise keedetud puljong), ülejäänud küülik oli leidnud oma koha pirukate sees, kõõgiviljadega segamini. Oli veel sooja õunamahla ja saia kitsejuustu ja murakamoosiga (kõik ikka kohalik kraam). Väga hea oli, eriti hästi sobisid kokku need kitsejuust ja murakamoos. Kusjuures lahkumisel pakuti kitsejuustu ka kaasa rahvale, mina vana tolvan sain sellest teada muidugi alles siis, kui juba tagasiteel olime :(
Puljongit jõin ühe kruusi, pirukaid vist kaks kui mitte kolm, õunamahla õhtu jooksul ikka mitmed klaasid, samuti läks pärast 5 segamini ka kitsejuustu-murakamoosi-saia lugemine.

Aga see vahepala-söömaaeg oli vajalik, sest kell oli nii 5 paiku ja ees ootmas mitu tundi enne, kui rahvas saab piduliku söömaaja toidud oma kätega valmis tehtud. Ühesõnaga, ümbruskonna jahimehed olid maha lasknud selle aasta viimase põdra, suht noore ja emase, kelle tagajalg siis aeti mitmesse malmpottidesse ja ahju hauduma. Kaalikat-porknaid-küüslauku-sibulat kõrvalegi, lisaks veel veini ja küülikupuljongitki suurte tardunud tükkidena, mida kokad olid vist väidetavalt 4 päeva kokku keetnud. Selle toidu valmistamise juures mina kaasa ei löönudki, olin pigem üleval töötoas ja õppisin viltimist - pehme ja kõva mummuga patsikumm sai valmis meisterdatud, samuti vildi sisse ära peidetud üks kreeka pähkel. Aa, õigus, ühe selle malmpotile panin kaane peale ja viisin tolle ahju juurde. Nii palju oli siis minu abikätt seal. Aga ees ootasid uued tallermaad - kivikõvast rullidest oli vaja muretaigen plaatidele ära laotada. Meeste rammu läks seal vaja või noh, tehnika seisnes selles, et noaga sai lõigatud õhukesed viilud, mis siis käte vahel üles soendatud ja plaadile laotatud. Peale läks oma tehtud kohupiim, mis hetk enne pannile panekut ära kurnati meie silme all, segatuna ühe koka oma mesilaspere nektari ja hunniku tükeldatud õuntega.

Ja kusjuures, arvasin, et trenn jääb tegemata, aga võta näpust. Niikaua kuni toidud (puuküttega) ahjus valmisid, olime ülemisel korrusel ja õppisime seltskonna-ringtantse. Oma tund aega ja kümmekond tükki. Päris võhmale võttis. Õpetajaks kultuuriakadeemia tantsupedagoog, tumedate pikkade juustega meesterahvas, päris kino vend oli, Hannele, mis ta nimi on?

Ja siis läks see lahti, kell võis oma 9 olla. Pannid toodi lauale, kõrvale veel keedukartulit
ja kõrvitsat ning, unustasin enne mainimata, et leiba küpsetati ikka kah kohapeal. Väga hea oli, eriti see ahjus tehtud liha-porgand-kaalikas-küüslauk-sibul. Mõnus. Veini jõin toidu kõrvale oma 3 klaasi ning õunakoogi ja meetee lõpetuseks sai suu Georgia konjakiga ära määritud. Sest oli ju mida tähistada: kui sind ikka kõigi ees kiidetakse ja lõpetuseks ka ambitsioonikas 25-25-25 eesmärkki maha hõigatakse, siis võib ju endale seda head lubada :) Kaalulanguse auks ja hüvanguks! Sest nüüd ju ometi ei saa enne pidama jäädud kui 9 pole enam esimeseks numbriks kaalu peal.

Eks õhtused numbrid olid suht ootuspärased, tsipa üle kilo juures võrreldes tavapärase õhtuga.
Ega 5. päeva hommikki parem polnud, 106.1 sirasid vastu. Kuna koolituspäev oli, siis tavapärane hommikusöök jäi ära ja asendus kodusega. Juustumurakajogurt ja klaas mahla. Sujuvalt sõitsime konsensuslikult koolitusega üle lõuna ja too hiline (pool neli) lõuna jäigi mul lõuna-õhtusöögi ühendajaks. Grillitud lõhe ja riisi ja porgandit ja sepikut ja piima. Noh, ega juba pea kuivand toit nõnda hästi ei maitse, aga õnneks täitis kõhtu. Aga õhtul juhtus imesid. Tõin lõpuks ära oma esmaspäeval määrimisse viidud suusad, et need laubal alla panna. Samuti uurisin oma juba kevadel tagasi viidud, õblusest rebenenud suusakinnaste kohta. Ja oh üllatust, neil meenuski varsti, et miskit sellist võib ühest sahtlist leida. Sama rebend veel ilusit olemas. Polnud nad miskit jõudnud selle poole aastaga jõudnud parandada. Aga lubasid esmaspäeval selle käsile võtta ja mulle teada anda, mis saab. Pole hullu, eks ajan läbi mõned korrad tavaliste sõrmikutegagi, kõik ju unustavad, ega mul endalgi varem see meelde tulnud, kui alles neid vaja läheb. Kuna neljapäeval siiski trenn toimus tantsude näol, siis reedel jäi ära. Elus peab ju tasakaal olema. Nii ma siis täitsin enne pokkerit mängima minekut kõhtu ühe korraliku viilu juustuga, et seda va tühjakõhutunnet ära petta. Õnnestus, ime juhtus. Pokkerit mängisime Sushihouses; mina piirdusin seal kannu ingveritee ja meega. Kallis kraam, 50 krooni kann, aga see on seda väärt, omamoodi ime on see, et koju jõudes näitas kaal hilisel tunnil kõigest 105.1 kilo. Kilo vähem kui hommikul. See mulle juba meeldis. Nii et 50 eeku läksid õigesse kohta. Vähemalt ma usun, et see oli ingveritee, mis aitas. Jätke mulle vähemalt see uskumusgi.

6. päeva hommik kinnitas seda uskumust veelgi - 104.1 kilo. Kilo jällegi maas. Müstiline.
Hommikul sai endale jogurt ja mahl sisse keeratud ning vaikselt sättima asutud, et sammud Kõrvemaa lumiste metsade poole seada. Mis see sättimine nõnda vaikselt läks, sest pulsoka mõlemad osad unustasin maha. Loodan, et homme seda ei juhtu ja saan jälgida oma pulssi. Aga ütlema peab, et suusatamises on ikka pulss laes. Jooksus on see hea, et väikesed tõusuotsad ikka ei võta nõnda lõõtsutama kui suusas. Aga vaatamata sellele väikesele pisiasjale, siis väga mõnus oli. Ei mäletagi eriti, millal oli viimati nii vara nii palju lund maas, et juba detsembri alguses sai suusatatud. Eks see oma 10 ja rohkemgi aastat tagasi oli. Aga niisiis sai tehtud tutvust Kõrvemaa suusaradadega, peaasjalikult 3 km ringiga, mida ma 3 korda mõõtsin. Võtsin rahulikult ja ei hakanud rohkem suusatama. Eks esimene suusakord lähe ikka "panemiseks", sõidad nii kuidas torust tuleb, sest see suusakde peale liuglemise tunne on ikka vahva, eriti siis kui pole üle poole aasta seda nautida saanud. Lisaks vajab ju tasakaal suuskadel kohanemist ja taas meeldetuletamist. Selle võib ju nõnda kiiresti unustada. Nii et esimese korra kohta on 9 km hea küll. Aega kulus oma 45 mintsa. Ses suhtes, et järgmised korrad tuleb rohkem suusatada, vähemalt 2 korda rohkem, et ikka sõiduaeg Kõrvemaale ja tagasi oleks trenniga vähemalt sama pikk. Muidu läheb trenn ja trenniks ettevalmistused liiga parlanksist välja. Aga mainima peab, et see pea kergem kaal annab kohe suusatades tunda, jõuab nagu rohkem edasi ja tuntavalt. Eks Kõrvemaa tõusud ole natukene laugemad ka kui Jõulumäe killerid. Ikkagi sõidetavad. Esimesel ringil vantsisin üle poole sellest kõige pikimast tõusust, teisel ringil suutsin korraks ainult astudes üles minna, hetkeks tundsin väsimust, aga siis juba tundus tõusu lõpp ligidal ja laugem.. Kolmandal ringil pressisin tõusu lõpuni välja ja ei hakanudki astuma. Eks teadsin, et neljandat ringi enam ei tule ja võib kõik endast välja panna (kuigi jõudsin juba mitu korda kolmandal ringil ringi mõelda neljanda ringi sõitmise asjus). Tõusu lõpus tudises jalg parajalt all ja mõtlesin, et kas ikka lõpulaskumise pean ilusti püsti vastu. Pidasin ja liuglesin ilsuti suure kiirusega veel teistest möödagi. Eks siis ole oma osa ka mu suuremal kaalul, mis laskumisel annab suurema kiiruse. Eks selle kaalulangemisel ole kaks otsa - tõusudel hakkan kergemini liikuma, aga laskumistel ei libise enam nõnda kaugele.

Külma oli Kõrvemaal 8 kraadi ja lumi vist näitas - 4 kraadi. Suusad olid mul vist libisema määritud küll kergeks sulailmaks, aga sest pole hullu. Kohati küll võttis suusa kinni, eriti tõusudel, aga see ma arvan, on tingitud pigem sellest, et maapind kumas läbi või see, et ma olen ikka liialt raske isegi kõige jäigema Fischeri uisusuusa jaoks. Rajad olid üllatavalt head, arvestades kui vähe looduslikku lund on. Oli küll kohati tõusudel pinnast kumamas ja puuoksi lume peal, aga noh, et 1. detsembril sõita saab, on ikka megahea küll. Lisaks sai see 3 km rada ikka paraja koormuse. Parkimisplats oli lahkudes autosid täis, oma sadakond masinat tuli ära. Kuulsin, et 16 km rada pidi paremas olukorras olema ja tõenäoliselt just seetõttu, et seda vähem kasutatakse.

Pärast trenni võtsin kohalikus kohvikus turgutuseks tee meega ja sidruni VivaFresh vee tee peale kaasa. Seljanka tundus seal mõnusalt suur ports, imehea ja mõistliku hinnaga olevat. Homme teeb ehk proovigi.

Söömise koha pealt on täna nirudad lood:
Kuna pärast trenni läks kiireks, siis paar viilu juustu sai kodus antud kõhule, et oleks mille arvelt lihastes mikrovigastusi ravida. Kella 7 paiku sai päeva tõsisem toidukord ette võetud. Alguses plaanisin küll pastat teha, aga eks see liigne süsivesik oleks olnud liiast nii hilja juba. Niisiis läksid loosi 300 grammi kodujuustu ja lõpuks ometi tegin taastutvust pasteediga: 3 pasteedi-juustu leiba. Mahla. Seda postitust sai kribatud piparmündi tee, millesse lisatud ohtralt mett ja kahe
mandariini seltsis. Kaalu 105.3 kilo. Nii et lõppkokkuvõttes olen kilo alla nädalas graafikus ka see nädal.